Projekti eesmärgiks on tõsta Valgamaa noortekeskustes käivate ja koolides õppivate 12-26-aastaste noorte teadlikkust vabatahtliku tegevuse võimalustest, näidata neile kohalikke edunäiteid ning innustada neid näitama üles omaalgatust oma kodukohas.

Selleks viiakse vähemalt 15-s kohas (koolid ja noortekeskused) üle Valgamaa läbi noorte vabatahtlikkuse ja omaalgatuse infopäevad “Maailm on mu tagaõu!”, mis kestvad 3 tundi.

Selle jooksul räägivad kaks vabatahtlikku projekti meeskonnast oma lugu: üks vabatahtliku tegevuse ja teine noorte omaalgatusega seotud. Seejärel viiakse mitteformaalse õppe meetoditel läbi ajurünnak teemadel, mida noored tahaksid oma kodukohas ette võtta ning otsitakse ühiselt võimalusi nende realiseerimiseks.

Infopäeva lõpetab Valgamaa noorte vabatahtlike kogemuste illustreerivatest piltidest koosneva näituse avamine, mis jääb igasse kohta kaheks nädalaks ülesse.

Projekti tegevustega loodetakse jõuda umbes 450 Valgamaa nooreni ja kaasata kohalikul tasandil kuni 20 noorsootöötajat.

Ainukesena märgiks, et raamatu tutvustus on eksitav. Ootasin, ootasin ja ootasin. Mingit kummalist sündmuste pööret. Mingit üllatust. Aga seda ei tulnud.

Aga see vist ongi Elu. Isegi, kui elad seda maagilises Kolumbias.

Ega ma vist pole elus ühelgi raamatu esitlusel käinud. Kohe kindlasti ei ole. Seega oli see esimene, mistõttu mul on raske hinnata, milline ta teiste raamatuesitlustega oli. Lihtsalt mõned muljed, mõtted.

Mõneti ootavalt sisened ruumi. Tundsin ära Ave Anniste, kes läks Uruguaisse, siis kui meie Kolumbiasse. Eelnevalt olin Facebook’ist lugenud, et ta on raamatu autori vestluskaaslaseks tänasel õhtul.

Kuulen Janeli sõnu, et näe, see ongi Ave Ungro ja viitab võrdlemisi tagasihoidliku välimusega helepruunide juuste ja rohelise kampsuniga naisterahva poole. Ei oska mingit arvamust kujundada. Pigem tunnen muret meie istumiskohtade pärast.

Mingi hetk hakatakse sisse tooma kergeid klapptoole, kuhu siis Janeliga ka istume. Kahjuks satume võrdlemisi halva koha peale ning terve õhtu vältel peame aeg-ajalt mööduvatele inimestele teed tegema.

Ruum järjest täitub. Siseneb inimesi lilledega. Tullakse perekondadega – koos 2-3-aastaste põnnidega. Kerget ootusärevust on õhus tunda. Samuti tundub, et kokku on tulnud teatud inimeste vennaskond, kes omavahel üksteist tunnevad. Tunnen natuke, et me oleme justkui peovõõrad, kellegi teise peole sisse crash‘inud.

Mingi hetk lastakse mingit muusikalist akordi, mis loogiliselt võetuna annab märku esitluse algusest. Sumin saalis lakkab ja vaikus võtab maad. Kirjastuse esindaja ütleb sissejuhtavad sõnad. Tegemist on “Minu…” sarja 20. raamatuga, mis temas (erinevalt teistest raamatutest) on tekitanud soovi Kolumbiasse minna.

Enne algust uuritakse ka, et kas esitlusele tulnutele pakutav kolumbia kohvi on valmis. Kuuleme saali tagaosast, et igaühele hakatakse seda kätte jagama. Korraks käib läbi Alma de Niño’s saadud tavapärane kolumbiapäraselt tehtud igapäevakohv tinto, mis on eriliselt lääge ja magus kohvilurr, kuid millega ma suutsin nii ära harjuda ja mis mulle tõsiselt meeldima hakkas.

See kohv pole päris see tinto. Suhkrut on vähem ning kohviubadest on tulnud selline hapukam maitse, kui see odav kohv, mida me lastekodus jõime Kuid eks igaühel ole oma ettekujutus sellest, milline tinto olema peaks.

Kerge võbelusega hääles on Ave hakanud rääkima sissejuhatust oma Kolumbia loole. Sekka räägib teine Ave oma esimestest kokkupuudetest Kolumbiaga. Ja nii see õhtu lähebki. Saabumine. Esimesed kogemused. Pildid loodusest, inimestest ja Medellini’ist. Muusika. Hinnangud. Sissevaated. Kogemused.

Kohati tunnen kuulates kerget äratundmisrõõmu – jah, just nii see oligi. Kohati tahan vastu vaielda – ei, te teete liiga kolumblastele, mina sellega kokku ei puutunud, see oli hoopis teistsugune. Siis rahunen ja mõistan, et meil kõigil on oma Kolumbia. Lihtsalt tuleb aktsepteerida teise inimese kogemust.

Ja lõpeks just seda see “Minu Kolumbia” raamat ongi – lihtsalt ühe inimese lugu Kolumbiast. Meie teised kõik, kes me seal mõnda aega elanud oleme, meil on oma lood. Meil on omad kogemused. Meil on omad mälestused. Oma magusad nostalgiad.

Selles suhtes võtan osaliselt oma eelmised ehk kohati liiga kurjana tundunud sõnad tagasi. Lihtsalt austusest ühe konkreetse inimese kogemuse ja õppetundide osas. Meile kõigile siiski jääb oma Kolumbia. Aeg-ajalt meie nägemused kattuvad ja aeg-ajalt näeme, kui erinevalt ühte ja sama riiki erinevad inimesed kogeda saavad.

Esitlusele hinnangut andes. Mulle meeldis selle juures see, et inimesele, kes midagi Kolumbiast ei tea, andis see hea sissejuhatuse. Natuke ühekülgse küll veidi, kuid siiski andis sissejuhatuse. Inimesele, kes aga teab Kolumbiast rohkem (või elanud seal), sellele jäi ehk midagi puudu.

Kuulates Avede jutte, manasin silme ette pilte oma Kolumbiast. Kohati tundsin, et Kolumbiale tehakse ülekohut, kohati tundsin, et esitluses jäi midagi puudu.

Mingi sügavus. Hinge ei olnud. Või seda nii kolumblaslikku kirglikkust. Ehk mängis selles oma rolli ka ajaline distants – millal nemad seal olid, ja millal mina. Mingi kerge kurb alatoon jäi minu jaoks valdama selle esitluse juures. Kolumblastele loomupärast rõõmu ei olnud selles.

Mis mulle aga väga meeldis, oli Ave Kolumbia võrdlus Gabriel Garcia Marquez’i raamatu “Sada aastat üksildust” maagilise realismi vaimuga. Täpselt nii see Kolumbias ongi. Et kõik on nii jabur. Asjad, mis normaalne mõistus ütleb, et lihtsalt pole võimalikud, on seda võimalikud Kolumbias. Sa justkui eladki mingis maagilises reaalsuses seal olles. See on väga tõsi.

Mis mulle veel meeldis, et otseselt raamatu sisu ümber ei jutustatud.  Samas olid mul teistsugused isegi kõrgemad ootused sellele tutvustusõhtule. Olles lugenud raamatu ülevaadet PetronePrindi kodulehel, kus on siiski võrdlemisi julge ja paljastav iseloomustus, oleksin sama julgust ja avameelsust oodanud ka raamatuesitluselt.

Et oleks järjepidevust olnud siis. Näiteks kui raamatu tagakaanel on sõna “perico” selgituseks kokaiin, siis tundub sõnale “perico” tähenduse andmine läbi papagoi natuke silmakirjalik.

Esitlusel oli aga kõik comme-il-faut. Nagu olema peab. Turvaline, diplomaatiline ja pinnapealne. Selles suhtes olin ma natuke pettunud. Ma olin mõnes mõttes valmis tunnistama, et ma olin eksinud oma hinnangute andmisel, kuid see esitlus isegi ei läinud nii sügavale, et mul oleks olnud võimalus seda küsimärgi alla seada.

Raamatu ostsin ikkagi ja täna võtsin aja maha. Loen. Pedrodest, kes minu meelest praktiliselt igas eestlaste poolt kirjutatud Ladina-Ameerika raamatus peategelaste hulka kuuluvad (vrdl “Minu Argentiina”). Sellisest mõneti ehteestlaslikust kriitikast kõige uue suhtes ning veidi ebakindlatest eneseotsingutest, millest tegelikult siis see raamat räägibki. Vähemalt tundub mulle hetkel nii.

***

Epiloog

Minu ja Janeli õhtu jätkus “Suudlevates tudengites”. Praktiliselt 2 tundi vaatasime üle tema CV-d ja motivatsioonikirja tema EVS-i kandideerimisteks.

Janeli jaoks oli see õhtu arvatavasti ühe uue eluetapi ettevalmistuseks. Minu jaoks pisike tagasivaade Kolumbiale. Minu Kolumbiale. Mis erines oluliselt Ave Ungro Kolumbiast.

Mingi kummaline igatsus ja nostalgia selle riigi vastu puges hinge. Õhtul koju minnes avastasin, et Juan Carlos, Alma de Niño endine koordinaator, kellel on nüüd oma fundación, oli minuga msn-is vestlust alustanud: “Hola, Siiri.”

Kuna kõik tuleb me ellu nii nagu tulema peab, siis jätkasin seda vestlust. Vahetasime tavapäraseid viisakusi teemal, kuidas kellegil läheb, mida teeme, jne. Siis jõudsime selle küsimuseni, mida ma praktiliselt iga kord saan mõne kolumblasega suheldes. “Cuando vuelves?“

Millal ma tagasi lähen. Ma ei tea. Ma tõesti ei tea. Kohati tundub, et mitte kunagi. Kohati tunnen, et pean tegema üliinimlikke pingutusi, et see üldse võimalikuks saaks. Kohati tunnen, et jaa, ma lähen tagasi. Teen seda nii nagu esimesel korral – spontaanse otsuse ajendil. Ostan pileti, pakin kerge seljakoti ja lihtsalt lähen. Tagasi vaatamata.

Küsisin ta käest vastu, et kui ma peaks tagasi tulema, kas tal mulle tööd oleks pakkuda. Vabatahtlikuna, loomulikult, oli vastuseks. Milles? Kuritegevuse ja narkosõltuvuse alane ennetustöö koolides. Erinevad tegevused tema institutsioonis, mis töötab noorte sõltlastega.

Kas ma tahan tagasi minnes enam vabatahtlikku tööd teha? Kas ma tahan enam töötada noortega? Need on peamised küsimused, mida endalt hetkel küsin.

Ja kõige olulisemana – millal siis?

Millal ma lähen tagasi?

Raamatu alapealkiri on “Lend papagoi nokal”, mis siis viitab kõige otsesemalt sellele, et esimene eestlaste kirjutatud Kolumbia-raamat keskendub stereotüüpiliselt narkootikumidele ning süvendab veelgi välismaailma pilti Kolumbiast.

Teades ka natuke selle raamatu sündimise tagamaid, olen lihtsalt kuri. Mida kõike kirjastused ei tee, et oma müüginumbreid suurendada! Ja ma mõtlen, et minul oleks selle raamatu autori asemel häbi sellist raamatut oma kodumaal kirjutada. Sõna otseses mõttes häbi oleks.

Ma ei tea, kas temal on selle raamatu kirjutamise läbi tegemist mingi enesepaljastuse, terapeutilise viimase minnalaskmisega, või ma ei tea, mis veel, kuid hoolimata faktist, et ta veetis seal 2 ja pool aastat, jääb mulle mulje, et ta ikka üldse ei saanud pihta Kolumbia kultuurile ja inimestele.

Kui ta oleks seda teinud, siis ta teaks, et mitte kõik kolumblased ei ole seotud narkokaubandusega. Kolumblaste hulgas on palju avara silmaringiga, intelligentseid inimesi, kes väga armastavad oma riiki ning keda sõna otseses mõttes solvab ja haavab Kolumbia stereotüüpne kujutamine.

Praktiliselt kõik kolumblased, kellega ma seal olles kohtusin, küsisid esimese küsimusena, et mida ma teadsin enne Kolumbiasse minekut nende riigist. Ilma ilustamata ütlesin, et seda, et Kolumbia on narkoriik ning et siin on suured sisesõjad. Paljud kolumblased muutusid nukraks selle peale. “Meie kodumaal on nii palju ilusaid asju ja see ongi kõik, mida meist teatakse,” oli sageli nende vastus sellele.

Just rääkisime Mariannega sellest raamatust. Ma arvan, et ma ei tee Mariannele ülekohut, kui ma ütlen üldistades, et kumbki meist ei näinud sellist Kolumbiat, mida selles raamatus kirjeldatud on. Mina ise imestan selle üle ja küsin endalt, et kas mul oli siis nii palju õnne või elasin ma lihtsalt roosa mulli sees?

Ma saan aru, et ma ei liikunud nii palju ringi, kuid ma nägin siiski nii mõndagi oma sealoleku ajal, kuid mitte kordagi ei pakutud mulle narkootikume kolumblaste poolt. Ja samas, Marianne, kes reisis ikka korralikult, ütleb täpselt sedasama – tema nägi hoopis teistsugust Kolumbiat.

Ma ei tea, kas aeg on selle 5-7 aastaga nii palju muutunud, kui “Minu Kolumbia” autor seal oli või lihtsalt kõik olenebki sellest, et mida Sa otsima lähed ning kuidas Sa ennast eksponeerida tahad. Lõpeks on kõik ju isiklike valikute küsimus.

Ehk nagu Marianne ütles, et see on ühe Kolumbia sotsiaalse nähtuse utreerimine ja selle üldistamine terve ühiskonna peale.

Marianne sõnul oleks see sama hea, kui Eestisse tuleks mõni ameeriklane, kes satuks halba seltskonda, leiaks tüdruku Kopli liinide alt, saaks talt HIV, hakkaks liimi nuusutama ja heroiini süstima ning veedaks päevad läbi Maša ja Vassiliga kuskil Kalamaja baarides.

Siis rabeleks sellest välja, läheks tagasi USA-sse ning annaks välja raamatu “Minu Eesti”, kus just sellist subjektiivset nägemust Eestist tutvustakski kui Eesti ühiskonna läbilõiget.

Ja mina hetkel mõtlen murelikult ka selle peale, et kuidas selle raamatu peale reageeriksid Eestis elavad kolumblased. Aga nh, eks see tõesti on autori enesepeegeldus ja mõtleva inimese jaoks ei näita halvas valguses Kolumbiat, vaid pigem inimest, kes sellise loo on Kolumbiast kirjutanud.

Samas pean ma muidugi tunnistama, et erinevalt näiteks raamatust “Minu Argentiina” tundub see raamat kirjanduslikult kohe märksa mahlakam, köitvam ja lugema kutsuvam. Isegi kui ma olen väga kuri selle peale, et minu jaoks nii kallist ja südamelähedast riiki selliselt moel eestlaseni tuuakse, pean ütlema, et lugemisnaudingut pakutab ta arvatavasti rohkem kui tavapärased kultuurikonteksti ja erinevusi kirjeldavad reisikirjad.

Ja sellega seonduvalt tabasin end veel sellelt mõttelt, et see ongi põhjus, miks näiteks minu kogemusest kunagi raamatut ei kirjutataks ja miks minust endast kunagi ei saaks kirjanikku. Või siis vähemalt head kirjanikku. Suurem osa tõeliselt headest kirjanikest elab alati piiri peal.

Kas siis vaesuses või rikkuses, alkoholi- või oopiumiuimas, mingites väga äärmuslikes eluraskustes. Heade kirjanike elu keerleb tasakaalu otsimise ümber. Vähemalt mingite otsingute ümber. Armastuse ja vihkamise. Naudingu ja agoonia. Pidades suuri sisemisi ja välimisi võitlusi iseenda ja ümbritseva maailmaga. Head kirjanikud elavad elu täie rinnaga, hoolimata riskist, oma mainest ja teiste arvamusest.

Tõeliselt head teosed sünnivad tänu sügavatele emotsioonidele, mida mingid sündmused, juhtumised, elukogemused kirjanikus tekitavad. Tõeliselt head teosed viivad Sind nii sügavalt raamatusse sisse, et Sa elad kohati ise mingeid tundmusi, mõtteid ja tegelaskujusid iseendas läbi.

Kunagi öeldi mulle, et ma oskan hästi kirjutada. Et kui järje peale saada, siis on mu tekste hea lugeda. See oli siis, kui mu elus olid ka keerulised ajad. Ma arvan, et minulgi on täpselt nii, et ma olen võimeline hästi kirjutama siis, kui ma olen ääretult õnnelik või ääretult õnnetu.

Tänasel päeval, ma kardan, olen minetanud selle oskuse hästi, hingestatult ja paljuütlevalt kirjutada, ning toodan keskpäraseid tekste. Hoolimata sellest, et tol ajal olin ma mitte keegi. Nüüd aga on mul juba kahe lehe peatoimetaja kogemus. Noh, okei, kuigi need pole just mingid massilehed, mida kõik loevad, ja mis keerutaks üles intriige.

See paneb mind täiesti mõtlema paljude asjade üle. Kas ma olen soft’iks muutunud? Kas oma olen midagi väga olulist kaotanud? Kas ma olen kunagi reaktsiooniline olnud? Olen ma selle kaotanud? Kas see kaotus on halb? Kas ma olen ühiskonna konformusega kaasa läinud?

Kas konformism on tingimata halb? Mis tegelikult konformsuse taga on? Kas ma tahan kunagi kirjanikuks saada? Mida mul maailmale öelda oleks? Milliseks kirjanikuks ma saada tahaksin? Kas ma olen rahul oma tänase eluga? Kas ma tahan midagi muud? Mida muud ma tahan? Miks ma seda tahan?

Näete, kui palju küsimusi võib kooruda ühest küsimusest. Seda võib isegi võtta kui väikest mõtteharjutust, mida me kõik võiksime vahepeal enda peal katsetada. Mõelda mõnele noorema ea hullumeelsele unistusele ja küsida endalt, mis sellest saanud on.

Kas tõesti oleme suureks ja küpseks kasvanud? Minetanud oskuse unistada? Või lihtsalt oleme õppinud elu lihtsustama? Pigem kirjeldama kui analüüsima? Parem rääkida lilledest, liblikatest, kuidas me vihkame talve ja armastame kevadet ning loobuda wannabe intelligendi katsetest filosofeerida uusimate populaarsete sotsiaalparadigmade üle?

Kui lihtne on lihtne? Kus jookseb piir? Millal lihtsusest saab sügavus? Millal lihtsusest saab banaalsus? Millal banaalsusega tahetakse provotseerida? Miks tahetakse provotseerida? Kes tahab provotseerida?

Ühesõnaga. Kuri olen. Väga kuri. Et Kolumbiast mitte midagi uut ja üllatavat eestlased kirjutada ei oska. Vot see oleks juba olnud väljakutse.

Sest olulisem, kui see, et veame kõik alasti päevavalgele, on jätta paljud asjad ütlemata, teha seda ridade vahelt või läbi õrnade vihjete, mis jätaks lugeja jaoks palju kahtlusruumi ning paneks raamatu lõpus endale küsimusi esitama. Mis siis tegelikult juhtus? Mis tegelikult tõsi oli ning mis kõigest uni või fantaasia?

Nagu me kunagi Carinaga sel teemal Kolumbias olles arutasime – see on tegelikult Suurte Kirjanike Suurim Oskus! Kirjanikul on käes väga võimas ja oluline tööriist – sõnad.

Ja nende kasutamisel peab väga ettevaatlik olema – sõnad võivad ehitada sildu, aga neid ka põletada. Sõnad võivad ehitada elusid, kuid ka neid lõhkuda. Sõnad võivad luua kiidulaule või põrgupõhja sajatavaid manitsusi.

Kirjanik, kel on Sõna, peab ka teadma, kuidas ja milleks seda kasutada.

Bogota, Kolumbia

KUNSTIRINGIST KULTUURIRINGIKS

Carina Juhhova

Istusin kunstitoas väikese puust laua taga ja meisterdasin näidiseid. Enam ma ei olnud köögiabiline, olin kunstiringi õpetaja ja see meeldis mulle. Toa seinu kaunistasid kunstitööd, riiulitel ootasid oma tundi värvipurgid, pliiatsid, süsi, plastiliin, pintslid, paber, savi, jpm.

Jahh, tänu Siirile tema paljudele abilistele oli meil oma väike ruum, mille õdus loominguline õhkkond kutsus suuremaid ja väiksemaid poisse ikka ja jälle kunstitoa uksest sisse piiluma. “Kas sa laenad mulle seda raamatut? Tahan joonistada!” Neid sõnu kuulsin ikka ja jälle ning nende kõla tegi kõrvale pai, sest kõikidest võimalikest ja võimatutest soovidest, mis lapse südames, oli selle soovi täitmine ometi võimalik.

“Tahan saada moekunstnikuks, kuidas joonistada inimest?” küsis Milton, “Tahan saada arhitektiks, kas ma tohin joonistada oma unistuste maja,” küsis Kevin. Loomulikult tohtis! Neid soove oli eriti tore täita ja tulemus oli ootamist väärt.

Kui Anderson Sierra plastiliinist maailmakaart valmis sai ja toa seinal väärika koha leidis, ütles Brandon, et temagi tahaks midagi plastiliinist teha. Hakkasime koos voolima. Brandon tegi kollase elevandi, mina reljeefse näo – itaaliapärase maskarooni. Varsti muutus ka Brandoni elevant maskarooniks ovaalsel plastiliinist alusel ning just sellest elevandist võin öelda, sai alguse üks tore kolmepäevane töötuba, teemaks MASKAROON. Läbi nende tööde muutus kunstiruum veelgi elavamaks, kuid plastiliin oli otsas.

Järgmisel hommikul panin kotti kääre ja paberit, joonlaudu ja pliiatseid ning peale pooletunnist jalutuskäiku olin tüdrukute majas, kunstitunni teemaks RAAMAT. Kui igal ühel sobiv formaat valitud ja lehed lõigatud, köitsime raamatu sisu vihikuks ning asusime kaant kujundama, abiks lõngad, PVA liim ja akrüülvärvid. Iga raamat tuli isemoodi, lapse moodi. Juliana pühendas raamatu emale, mõni joonistas sisse südameid ja armastussõnu poissõbrale. Jälle tundsin kahetsust, et mu fotoaparaat katki oli – kõik tööd tulid ilusad. Ka see töötuba kestis kolm päeva, et kõik soovijad selles osaleda saaksid. Loomulikult tegime raamatuid ka poiste pool.

“Palun töötuba suurtele poistele,” ütles ühel päeval Josue, vanema grupi pedagoog. Lõikasin värvipaberid kandiliseks, tegin näidise ja alustasime voltimist, teemaks ORIGAMI KUUB. Ülesanne ei olnud lihtsate killast, kuub koosnes kaheteistkümnest osast ja osade kokkusobitamine oli ka osavamatele paras pähkel. Ometi said kõik sellega pikema pusimise peale hakkama ja paljud tahtsid teha veel teistki kuubi. Tüdrukute pool kaunistasime kuubidega söögisaali, poiste pool kunstitoa. Kui materjal otsas, tuli appi leidlik meeli: kõige erilisemad kuubid olid need, mis tehtud käsitsi värvitud paberist.

Kui juuli lõpus Siiri ja Kadriga hüvasti jätsin, arvasin et jään Mesitasesse nädalaks. Ometi lükkus mu lahkumise kuupäev arvatud augusti alguse asemel kuu keskpaika, põhjuseks kunstitoa jaoks tellitud laud ja toolid, mis ei saanud ega saanud valmis. Käed rüpes ootamiseks polnud mahti, lapsed ja kunst inspireerisid tegutsema ja ausalt öeldes oli isegi kurb, kui ühel järjekordsel hommikul puusepale rutiinselt helistades, sain positiivse vastuse, et võib asjadele järgi tulla.

Kui töötuba nüüd ka ilusa mööbli sai, oli aeg minna. Brasiilia konsulaadi poolt antud aeg riiki sisenemiseks lähenes, sinnani oli aga kaarti vaadates maad mööda ilmatu pikk tee. “Tervita Siirit!” ütlesid lapsed, arvates et minagi lähen koju. “Meili teel tervitan”, lubasin neile. “Kas sa tuled tagasi?”küsisid teised. “Ükskord ma juba läksin, arvates, et tee viib muudkui edasi, ja näe, olen jälle siin!” andsin neile lootust, meenutades, et kunagi lugesin ühest raamatust, et kui mõni asi üks kord juhtub, siis teist korda ei pruugi olla, kui aga kaks korda juhtub, siis tuleb ka kolmas kord.

KOLMAS KORD jõudsin Mesitasesse 31. detsembril ja võtsin uue 2010 aasta vastu tantsides oma väikeste sõpradega avaras söögisaalis. Arvasin, et jään mõneks päevaks ja jäin terveks kuuks. Minu elukohaks ja seega ka põhi töökohaks sai Villa Ruthi tüdrukute maja.

Reisilt olin kaasa toonud münte erinevatest maadest, millest sai meie esimene uurimis- ja meisterdamisobjekt. Tegime väikese vihiku, mille iga laps sai oma äranägemise järgi kujundada. Paljud otsustasid münti kopeerides selle alla kirjutada ka raha hispaaniakeelse nime ja riigi, kust ta pärineb. Hiljem tunnistas 11-aastane Estrella, et ta olevat arvanud, et terves maailmas on rahatähed ühesugused.

Esimestel päevadel, kui ma ei olnud veel poiste poolt kunstitarbeid alla tuua jõudnud, tegin tüdrukutele ka ühe hiina keele tunni, kus õppisime tundma erinevaid märke, nende tähendusi ja päritolu.

Kunstitunnid olid Villa Ruthi päevaplaanis kaks korda nädalas ja siis kui mõni tund ära jäi, sai seda samuti käelise tegevusega asendada. Ülemus Fani lubas lahkelt materjalideks vajalikud vahendid leida. Voolisime savist nõusid, kaunistasime papptaldrikuid hiinapäraste motiividega, õppisime tundma jaapani märke ja maalisime must-valgeid pilte inspireeritud Tsurumi Masao luuletusest “Vihma laul. Tundide sissejuhatuseks jutustasin legende, rääkisin asjade ajaloost ja päritolust, diskuteerisin neidudega ühe või teise fakti põhjuste-tagajärgede üle. Valminud töödest koostasime näituse, põhjalike näitusetekstide ja suure Cindy Salcedo maalitud maailmakaardiga.

Näituse nimi oli “Reis Hiina” ning selle eesmärk oli omamoodi avatud raamatu kombel meenutada tundides õpitut, anda uusi teadmisi, näituse tegemise kaudu arendada neidude omavahelist koostööd, olla Villa Ruthi asukatele ja külastajatele silmarõõmuks ja meelelahutuseks. Pärast näituse valmimist läbisid tüdrukud avaliku esinemise ja giidi kursuse ning kolmandik neist sooritas ka suulise giidieksami.

Kui Villa Ruthi külastas Alma de Niöo ülemus don Edgar, jutustasid kümneaastane Dayana ja neljateistaastane Milena üksteise võidu talle hiina leiutstest, keelest ja märkidest, religioonist, portselani ajaloost ja budismi sümbolitest. Nii don Edgar, mina kui ka tüdrukud olid selle esinemise üle väga uhked.

Televiisoritoast sai Jaapani tuba. Noor kunstnik, kuueteist aastane Johana Rodriguez, kujundas selle tarvis jaapani stiilis akna: 112 heledates toonides paberruutu Tsurumi Masao jaapanikeelse luuletusega “Vihma laul”, ruute raamistamas kotrastne must. Vastasseina said kaunistama poeedi teosest inspireeritud maalid.

Kui seegi töö tehtud, oli jälle aeg minna. Kaks kuud, mis mulle riiki sisenedes anti, olid veebruaris läbi saamas. Jätsin nii poiste kui tüdrukutega hüvasti, andsin kõikidele näitusel osalejatele diplomid ja premeerisin maiustustega kõiki lapsi.

“Kuhu sa lähed?” küsisid lapsed.

“Lähen oma maailmareisi jätkama,” vastasin

“Kas sa tuled tagasi?”

“Mesitas on mu kodu,” ütlesin, “kui Kolumbiasse satun, siis tulen kindlasti Mesitasesse!” lubasin.

“Tervita Siirit!” ütlesid kõik.

“Meili teel tervitan,” lubasin, “Eestisse ma veel ei lähe.”

“Suur aitäh!” ütlesid kõik mulle, sulle ja kõigile, kes sellele suurele kunstipeole kaasa aitasid.

Lisaks neile kes otseselt või kaudselt Alma de Nino kunsti-, või õigemini nüüd juba kultuuriringide projekti toetasid, tänaksin omalt poolt EKM Kadrioru kunstimuuseumi ettevalmistuse eest, mis Lossikooli kunstiõpetaja amet mulle andis, samuti Lossikooli haridusprogrammi “Portselan-valge kuld”, mille mänge ja käelist tegevust ma mitmes hiina-teemalises tunnis kasutasin.

Tänan oma hiina keele õpetajat Zhoya Wud ja jaapani keele õpetajat Hiroyuki Sonobet ning oma avaliku esinemise pedagoogi Michiko Yazawat ja Jaapani Fondi instituuti Kansais. Tänan Costa Ricas Guaitilis elavaid chorotega indiaanlasi,kellelt õppisin savikunsti ja Maria Teresa Lopezt ja Bettina von Arnim de Sotot, Maria Montessori haridusteooria edendajaid Kolumbias, inspireeriva koolituse, hea nõu ja kirjanduse eest.

Ja “kolmandaks” . Kirjuta raamat valmis, siis saab kunsti poolt m6tlema hakata. Minu tee on nagu ta on, erilist t88lauda ja omaette olemist ta ei luba. V2hemalt pole tihti ette tulnud. Ka mu blogipostituste sagedustest, nagu kuuvarjutused teised ju, saab seda n2ha. Ometi, kes teab, mina ju k6ige v2hem, kui asjad sul nii kaugel, et sul asi vaid piltide taga seisab, kus ma siis olen ja mida teen. Vaatame.  Hetkel Villa Ruthis elades ja pea iga 88 voodit vahetades hingamisruumi eriti pole ja kui sa neid pilte nyyd tahaksid, ytleksin kindlasti 2ra.

Carina

Nagu juba eelnevas sissekandes mainitud sai, oli eelmise nädala laupäeval ja pühapäeval välismaal käinud vabatahtlikele Euroopa Noored Eesti büroo poolt korraldatud follow-up koolitus Viimsis Athena Hotellis. Asjad algasid minu jaoks muidugi “toredasti”. Olles olnud kuni mingi kella 3-4ni reede öösel üleval Marianne ja veel kellegagi Kolumbia üle muljetades, siis loomulikult magasin sisse ja lõpuks jõudsin koolitusele alles 2 tundi pärast selle algust, magades maha kõige huvitavama, kogemuste jagamise poole.

Ülejäänud koolituse olin ise suht laisk ja mitte väga proaktiivne. Isiklikult arvan, et mul kestab siiamaani üks Kolumbias käigu side-effect‘sidest, mis on kerge sotsiofoobia. Mõtleks – mina, kes ma olen üldiselt ääretult sotsiaalne inimene, kes võib teisi suht surnuks rääkida ja lämmatada oma naeruga, hoiaks heameelega inimestest eemale! Nh, päris katastrofaalne see nüüd muidugi ei olnud, sest teised inimesed nt tahtsid v sattusid minuga ise rääkima.

Selle käigus nt sain tuttavaks ühe tüdrukuga, kes oli kuskil kuu aega tagasi Kreekast tulnud ja kes oli juba enne kojutulekut jõudnud tõdemuseni, et tema jaoks ei ole Eesti väga meeldiv koht, ning praegu üritab siinne elu teda poolvägi reaalsusesse tagasi tõmmata – pannes ta tööd otsima ja kõige siinolevaga silmitsi seisma.

Olulisemad mõtted, mis selle koolituse erinevatest vestlustest ja osadest kaasa võtan. Peamised olukorrad, mis aitasid mul õppida EVS-i ajal olid (üllatus-üllatus) – konfliktiolukorrad, piirisituatsioonid ja kolmanda, neutraalse inimese arvamus või seisukoht minu käitumisele. Näiteks ütles Marisol korra mulle midagi mu käitumise kohta, mis mind muidugi tol hetkel endast välja viis ja pani mõtlema, et ta ikka üldse ei jaga, kuidas ma tunnen, kuid hilisemal mõtlemisel tundus, et tal oli 100% õigus olnud.

Ja tegelt oligi ju üldse terve see minu EVS kohati üks konflikti- ja piiriolukord. Ja kui paradoksaalselt see ka ei kõla – ma arvan, et just tänu sellele ta õnnestuski. Ma arvan, et mida raskem Su EVS on, seda enam ta paneb Sind proovile, ja kui Sa selle proovilepanekuga hakkama saad, siis võid midagi väga erakordset korda saata. Tänaseks tundub mulle endale jätkuvalt uskumatu, et ma seda tegingi ju selle kunstiprojekti näol

Siis üks mõte tekkis mul seoses ühe avatud ruumi küsimusega, mis üks koolitusel osaleja tõstatas. Küsimus oli sellest, et kas EVS projekti raames pead Sa alati olema andja rollis või võid ka olla saaja. Ma arvan, et eks see küsimus paina paljusid vabatahtlikke. Eks see oligi minu enda üks suuremaid küsimusi ka seal olles. Mul oli algusest peale tunne, et ma pean tegema midagi ennast ületavat. Ma pean midagi maailmatuma suurt sellele lastekodule oma piiratud ajaga andma. Mul oli tunne, et mul on iga sekund arvel.

Tänasel päeval esitan ma endale teistsuguse küsimuse. Kuulates neid mõtteid, mida koolituse käigus andmise ja saamise kohta jagati, küsisin endalt mõneti ebamugava küsimuse – kelle jaoks ma tegelikult seda kunstiprojekti tegin? Kas ma tegin seda tegelikult nendele lastele? Kas see üldse oli midagi, mida nad tegelikult ka vajasid? Või tegin ma seda rohkem iseenda jaoks? Iseenda pärast? Et tõestada – näete, ma sain seal hakkama!? Näete, milleks mina olen võimeline!? Selleks, et näidata, kui tubli ja tore mina ise olen? Kas see ei olnud taas üks materiaalne asi, läbi mille lääneinimesed on nii varmad arengumaade probleemidele lahendusi pakkuma ja andma?

Vaadates seda videoklippi, mida Mari minust ja Aafrikas olnud eesti vabatahtlikust tegi, viis see mõttekäik mind üldse arenguabiga seotud küsimuste ja suuresti ka selle ohtude ning varjukülgede juurde. Selles videolõigus ütles Aafrikas olnud neiu, et kui ta ema tuli teada külastama ning tõi sealse lastekodu lastele terve hulga riideid ja mänguasju, mis ta Eestist oli kokku kogunud, siis need lapsed läksid mõnes mõttes hulluks. Nad polnud kunagi oma elus näinud nii palju riideid ja mänguasju ning nad hakkasid nende pärast lausa kaklema.

Me lääneinimestena tahame nii väga muuta neid reaalsusi, mida me näeme nn kolmandas maailmas. Aafrikas. Ladina-Ameerikas. Aasias. Oma arust me näeme väga kergesti, mis on nende probleemide põhjustajad. Oma arust me teame väga hästi, mis aitab “nende” probleeme lahendada. Omaarust arvame, et seda võib teha raha ja materiaalsete asjadega. Ja tegelikult. See ei ole üldse niiviisi. Sellisel kujul antud arenguabi jõuab harva abivajajani ja täidab harva oma eesmärki. Kõige suurem arenguabi, mida me anda saame, on meie isiksusega, teadmiste ja tegudega, mida me teeme ise seal kohapeal.

Ma arvan, et ma siiski ei viinud seda kunstiprojekti läbi ainult iseenda pärast. Loomulikult, olles eestlasele iseloomulikult jonnakas ja kange, pidin ma tõestama, et hoolimata sellest, et selle läbiviimise tõenäosus oli paljuski raskendatud, ma suudan seda teha. Samas aga ei tohi alahinnata ka kogu protsessi väärtust. Sest kunstinurga seinad värvisid poisid ise ja ma arvan, et nad ei olnud ikka tükk aega midagi nii vahvat teinud. Me tunnustasime neid selle eest. Me viisime nendega läbi kunstitunde, mille käigus nad said end väljendada. See ei olnud puhtalt materiaalne asi. Ja aeg-ajalt tegelikult ju, on vaja materiaalseid asju, et võtta ette tegevusi, mis kannaksid mingeid väärtusi selles osalejate jaoks.

Nii. Nüüd kukkusin korralikult filosofeerima. Igatahes. Need olid siis need mõtted, mis ma follow-up‘ilt kaasa võtsin. Lisaks liblikaks olemisele avatud ruumi töötoas Nüüd siis on vaja hakata tegema koopiaid kõigist neist ajaleheartiklitest, mis on saadud mu EVS-ist kirjutada ning hakata lõpparuannet kirjutama ja tõmmata administratiivselt asjadele joon all.

Sisuliselt läheb Kolumbia teema aga edasi. Kõik lood jätkuvad, muutuvad ja kannavad endaga üllatusi kaasas. Arvatavasti üks asi, millest ma siin varem ei rääkinud, on see, et viimased 3 nädalat, mis ma Alma de Niño‘s olin, läksime me Marisoliga tülli. Jep. Ta muutus võrdlemisi armukadedaks selle peale, et Kadri mulle appi tuli, ning tundis, et teda on nüüd kõrvale jäetud ja ka andis oma tunnetest teada. Minu jaoks tundusid need võrdlemisi ülepaisutatud, sest Kadriga olin ma päevad läbi koos sellepärast, et meil oli metsik tempo taga, et kunstinurga ruumid saaksid värvitud, töötoad läbi viidud. Neid asju ei oleks Marisol saanud ka parima tahtmise juures aidata mul teha.

Kuna aga mul oli viimaseks kuuks suht paljudest asjadest kopa ette visanud (mind seljataga klatšivad euroopa vabatahtlikud, suht ebainimlikud elamistingimused, millest tulenevad seisukohavõtud pingestasid suhteid mu korterikaaslastega, ning pidev puhkuseta töötamine (iseenda valik muidugi), siis ei jätkunud mul ei jõudu ega ka tahtmist hakata Marisoliga suhteid klaarima, vaid otsustasin kogu oma alles olnud energia suunata kunstiprojekti teostamisse ja lõpetamisse.

Miks ma nüüd siis kõigest sellest räägin? Hakates tänud follow-up‘il analüüsima oma Kolumbias olekut, jõudsin järelduseni, et kuigi nii minu saatev kui vastuvõttev organisatsioon ei näidanud ülesse mingit inimlikku huvi mu vastu ega pakkunud moraalset toetust, vedas mul tegelikult ääretult oma töökaaslastega ja eriti just Taller Juvenil‘i kollektiiviga.

Kui ma alguses jagasin Marisoli arvamust, et nad olid seal võrdlemisi individualistliku töökultuuriga, võin ma praegu ütelda, et mind tegelikult toetati, minu arvamusega arvestati, kui vaja, sain õlga, mille najal kurta oma muret ja ka tagasisidet. Ja kõige tähtsamat rolli mängis siin loomulikult Marisoli toetus ja abi. Ja jõudes siis möödunud nädalavahetusel selle tõdemuseni, tundsin, et mul oli ikka päris häbi oma viimaste nädalate käitumise pärast, ja sain aru, et see tegelikult ei olnud õiglane Marisoli suhtes. Kuigi kolumblannale omasel draamatses ta ka pisut üle

Tegelt ei olnudki see nii väga viimase nädala järeldus, vaid juba suht kiiresti peale koju tulekut leitud äratundmine. Mistõttu, ma arvan, hakkasime mõlemad otsima Mariga võimalust üksteisega rääkida. Ja see meil siis ka nüüd siis esmaspäeva õhtul läbi msn-i õnnestus. Tema rääkis ja mina kirjutasin. Nii nummi oli tema hispaaniakeelset vadinat kuulda. Nagu nii awwww-tunne tuli peale. Ja rääkisime siis peamiselt kolmel teemal – tema Euroopa trip järgmise aasta sügisel, tema elu ja suhted ning kõik see, mis siis TEGELIKULT on Alma de Niño’s viimastel kuudel toimunud.

Hakkan pihta viimasest, sest see on tegelikult kõige intrigeerivam lugu. Kuskil paari kuu möödudes peale minu äraminekut, oli Alma de Niño’sse tulnud oma tavapärast visiiti tegema üks defensora (lasteõiguste kaitsja), kes oli Marisoli tööst nii maru vaimustuses olnud, et pakkunud talle tööd oma centro zonal‘is (mingi piirkondlik keskus siis, mis tegeleb laste paigutamisega lastekodudesse ja teistesse institutsioonidesse). Kuna tegelikult oli Marisol juba pikemat aega olnud avatud parematele pakkumistele, siis ta ka läks.

Ja nüüd siis tuleb tegelik lugu sellest, miks don Edgar massiliselt inimesi taas vallandama hakkas ja miks sellega seonduvalt terve rida töötajaid ka ise ära läks. Peagi pärast Marisoli lahkumist sadas Alma de Niño erinevatesse lastekodudesse sisse Bienestar‘i äkkvisiit. Mesitases oma tehti kell 4 hommikul ning mõlemad lastekodud leiti võrdlemisi kehvadest tingimustest – ruumid olid koristamata, lapsed räpased ja riided pesemata.

Selle kõige peale oli muidugi don Edgar oma töötajatele kraesse hakanud (ta ikka jätkuvalt ei saa aru, et asi on organisatsioonis, mitte töötajates) ning tal oli koordinaatori Juan Carlosega võrdlemisi suured tülid olnud. Juan Carlos oli talle öelnud, et ta ei saa lastele riideid osta, kui Edgar ei anna talle caja menor‘i (ehk siis Mesitase lastekodude eelarve) jaoks raha. No see oli juba siis probleem, kui mina seal olin – Edgar harva andis raha, et midagi lastekodu jaoks osta, sageli ei maksnud isegi töötajate palkasid õigeaegselt välja. Keegi tegelikult ei teadnud, kuhu see raha läheb.

Ja nh, kuigi Juan Carlos mulle meievahelises vestluses ei öelnud, mis põhjusel ta oma enda noorte sõltlaste rehabiliteerimsiega tegeleva fundación‘iga juba nüüd tegelema hakkas, siis ma arvan nüüd, teades kõike, et arvatavasti tuli ta ise sealt ära, kuna Edgar ei andnud isegi mitte lootust, et asjad võiksid paraneda. Nii. Selle kõigega kaasnes muidugi mingi hullem vallandamiste ja äraminemistelaine.

Taller Juvenil’is vahetati praktiliselt kõike peale Josué, David’i, Jhon’i ja psühholoogi Juan Carlose välja. Isegi Camilo lasti lahti. Med õde Marcela lasti lahti – too töötab nüüd ühes haiglas Bogotá’s. Nh, ja tüdrukute majas oli veel köök juba välja näinud, mistõttu vallandati sealsed kokad. Mingi hullem vallandamiste laine oli ka Ciudadela’s, Madridis toimunud. Kui ma Mari’st õigesti aru sain, siis 40-st meeskonnast ainult 12 ei vahetatud välja. Marisoli sõnul oli Edgar lihtsalt hulluks läinud selle visiidi peale.

No vot siis. Ahjaa. Ja siis nende uute vabatahtlikega seonduvalt. Ühelt poolt tõesti ei olnud nad väga tööst huvitatud olnud, kuid teisalt jällegi ei olnud neile fundación’i poolt elamisväärseid tingimusi pakutud. Marisoli sõnul pidid nad kõik kolm ühte tuba jagama ning siis oli neil omavahelisi konflikte tekkinud, kuna keegi oli väga lohakas olnud ja keegi jälle muy ordennada. Ja seepärast oli siis ICYE kõik vabatahtlikud sealt välja tõmmanud ning mis muidugi on ülim kurbus minu jaoks – otsustasid enam mitte sinna vabatahtlikke saata.

See on nagu nii-nii kurb, sest see koht vajab asjalikke vabatahtlikke. Nagu nii vajab ja see on tegelt väga äge koht, kus vabatahtlik olla. Nh, hea uudis siin juures on, et kunstinurka haldab nüüd profe Ruka. Ühe tüdruku kinnitusel pidid nad seal ikka aeg-ajalt kunstitunde tegema, kuid harvemini kui koos meiega. Nh, ja lisaks Marisolile sattusin rääkima veel Nicolas Mahecha’ga esmaspäeva õhtul. Too rääkis, et ta kuskil 20 päeva tagasi läks oma perekonna juurde tagasi, kuid enne kui ta veel Taller‘is oli, siis olid nad Yesith’iga uute vabatahtlike elu põrguks teinud ja sellepärast päris palju karistusi endale profe’delt korjanud. Ühe korra, kui nad olid ühelt saksa vabatahtlikult mandariini või apelsini ära võtnud, siis oli neid toidust ilma jäetud. Päris äärmuslikud võtted mu meelest.

Täna võtsin selle noortekasse kaasa, kuna mul ei ole võimalik kodus seda läppariga vaadata. Vaatasin koos noortega seda. Nad olid haudvaiksed selle ajal.

Õhtul rääkisin msn-is natuke kaasvabatahtliku Leirega tema tegemistest ja minu tegemistest. Üks Alma de Nino poistest rääkis minuga Face’s.

Nüüd kolasin Facebook’is ringi. Vaatasin endiste töökaaslaste ja lastekodulaste profiile. Avastasin, et üks noortest kasvatajatest – Tatiana oli olümpiamängude pildid üles pannud ning seal oli muuhulgas tema pilt minuga ning noortest, kes Eesti võistkonnas olid Eesti riiete ja lipuga.

Homme (st täna tegelikult) lähen vabatahtlike järelkoolitusele follow-up‘ile Viimsisse.

Paar tundi tagasi sain Carinalt kirja. Ta läheb kolmandat korda Kolumbiasse tagasi.

Mingi eriline heldimus on peal.

Kolumbia!

Muidugi on selle 3 kuuga, mis mind seal enam ei ole, juba märkimisväärne arv sündmusi juhtunud. Esimene suurem uudistevoog, mis ma kuulsin koordinaator Juan Carlose käest, andis mulle teada hea hulga töötajate lahkumisest. Marisol läks ära. Bienestar‘i riigitööle. Juan Carlos ise läks ära – hakkaski oma noorte sõltlaste fundacion‘i juhtima. Mis on küll raske, aga talle meeldib. Nüüd on nii poistel kui tüdrukutel erinevad uued coordinadora‘d.

Tüdrukute maja sotsiaaltöötaja Constanza lahkus. Poiste psühholoog Juan Carlos on jätkuvalt seal. Terve hulk cocinera‘sid lahkus (Miriam, Alex’i ema). Oscar, kes ei olnud juba ammu aega enam Alma de Nino’s tööl, läks samuti Bogota’sse ja Bienestar’i tööle.

Ja nüüd tuleb pommuudis. Tüdrukute maja professora Yohana andis mulle eelmisel nädala teada, kuidas kõik igatsevad mu järele ja et KÕIK 3 UUT VABATAHTLIKKU läksid ära! Ma ei suutnud uskuda seda, kui ma ta kirja lugesin. Mõtlesin alguses, et ma ei saanud hästi ta hispaania keelest aru, mistõttu küsisin üle. Ja nüüd just lugesin tema vastust.

***

Dalia Yohana sent you a message.

te estrañamos mucho y espero que no me olvides . espero que estes super bien.

***

Ühesõnaga – ükski neist uuest kolmest vabatahtlikust ei saanud oma tööga hakkama ja läksid pärast 2,5 kuud Mesitasest ära. MA EI SUUDA SEDA USKUDA! Ma lihtsalt ei suuda! Mismõttes nagu – läksid ära?! Ja selle kõige varjus hakkab mulle järjest enam tunduma, et ma sain lausa megahästi oma tööga hakkama ja tegingi sellega midagi väga erakordset, mida ikka iga inimene ei ole võimeline või tahteline tegema.

***

Ja Kolumbia eestlaste rindelt on ka uudiseid. Nimelt on Evel sündinud ta kolmas laps! Kui Sa seda loed, siis palju õnne Sulle siit Eestimaa pisikesest maakohast nii Sulle, pisikesele ja tervele Sinu perele