Viimane nädal on väga müstiline olnud. Arvatavasti on see esimene nädal üldse nende viimase 4 kuu jooksul Eestis tagasi olles, kus mul on täielik Kolumbia nostalgia peal olnud, ja kus ma alles nüüd saan aega, et mingite asjade üle mõtiskleda ning samuti näha neid mõneti teises perspektiivis. Ja päris korralikult on sellele muidugi igasugused erinevad seigad ja vestlused kaasa aidanud. Aga tuleme siis asja juurde!
Nagu juba eelnevas sissekandes mainitud sai, oli eelmise nädala laupäeval ja pühapäeval välismaal käinud vabatahtlikele Euroopa Noored Eesti büroo poolt korraldatud follow-up koolitus Viimsis Athena Hotellis. Asjad algasid minu jaoks muidugi “toredasti”. Olles olnud kuni mingi kella 3-4ni reede öösel üleval Marianne ja veel kellegagi Kolumbia üle muljetades, siis loomulikult magasin sisse ja lõpuks jõudsin koolitusele alles 2 tundi pärast selle algust, magades maha kõige huvitavama, kogemuste jagamise poole.
Ülejäänud koolituse olin ise suht laisk ja mitte väga proaktiivne. Isiklikult arvan, et mul kestab siiamaani üks Kolumbias käigu side-effect‘sidest, mis on kerge sotsiofoobia. Mõtleks – mina, kes ma olen üldiselt ääretult sotsiaalne inimene, kes võib teisi suht surnuks rääkida ja lämmatada oma naeruga, hoiaks heameelega inimestest eemale! Nh, päris katastrofaalne see nüüd muidugi ei olnud, sest teised inimesed nt tahtsid v sattusid minuga ise rääkima.
Selle käigus nt sain tuttavaks ühe tüdrukuga, kes oli kuskil kuu aega tagasi Kreekast tulnud ja kes oli juba enne kojutulekut jõudnud tõdemuseni, et tema jaoks ei ole Eesti väga meeldiv koht, ning praegu üritab siinne elu teda poolvägi reaalsusesse tagasi tõmmata – pannes ta tööd otsima ja kõige siinolevaga silmitsi seisma.
Olulisemad mõtted, mis selle koolituse erinevatest vestlustest ja osadest kaasa võtan. Peamised olukorrad, mis aitasid mul õppida EVS-i ajal olid (üllatus-üllatus) – konfliktiolukorrad, piirisituatsioonid ja kolmanda, neutraalse inimese arvamus või seisukoht minu käitumisele. Näiteks ütles Marisol korra mulle midagi mu käitumise kohta, mis mind muidugi tol hetkel endast välja viis ja pani mõtlema, et ta ikka üldse ei jaga, kuidas ma tunnen, kuid hilisemal mõtlemisel tundus, et tal oli 100% õigus olnud.
Ja tegelt oligi ju üldse terve see minu EVS kohati üks konflikti- ja piiriolukord. Ja kui paradoksaalselt see ka ei kõla – ma arvan, et just tänu sellele ta õnnestuski. Ma arvan, et mida raskem Su EVS on, seda enam ta paneb Sind proovile, ja kui Sa selle proovilepanekuga hakkama saad, siis võid midagi väga erakordset korda saata. Tänaseks tundub mulle endale jätkuvalt uskumatu, et ma seda tegingi ju selle kunstiprojekti näol 
Siis üks mõte tekkis mul seoses ühe avatud ruumi küsimusega, mis üks koolitusel osaleja tõstatas. Küsimus oli sellest, et kas EVS projekti raames pead Sa alati olema andja rollis või võid ka olla saaja. Ma arvan, et eks see küsimus paina paljusid vabatahtlikke. Eks see oligi minu enda üks suuremaid küsimusi ka seal olles. Mul oli algusest peale tunne, et ma pean tegema midagi ennast ületavat. Ma pean midagi maailmatuma suurt sellele lastekodule oma piiratud ajaga andma. Mul oli tunne, et mul on iga sekund arvel.
Tänasel päeval esitan ma endale teistsuguse küsimuse. Kuulates neid mõtteid, mida koolituse käigus andmise ja saamise kohta jagati, küsisin endalt mõneti ebamugava küsimuse – kelle jaoks ma tegelikult seda kunstiprojekti tegin? Kas ma tegin seda tegelikult nendele lastele? Kas see üldse oli midagi, mida nad tegelikult ka vajasid? Või tegin ma seda rohkem iseenda jaoks? Iseenda pärast? Et tõestada – näete, ma sain seal hakkama!? Näete, milleks mina olen võimeline!? Selleks, et näidata, kui tubli ja tore mina ise olen? Kas see ei olnud taas üks materiaalne asi, läbi mille lääneinimesed on nii varmad arengumaade probleemidele lahendusi pakkuma ja andma?
Vaadates seda videoklippi, mida Mari minust ja Aafrikas olnud eesti vabatahtlikust tegi, viis see mõttekäik mind üldse arenguabiga seotud küsimuste ja suuresti ka selle ohtude ning varjukülgede juurde. Selles videolõigus ütles Aafrikas olnud neiu, et kui ta ema tuli teada külastama ning tõi sealse lastekodu lastele terve hulga riideid ja mänguasju, mis ta Eestist oli kokku kogunud, siis need lapsed läksid mõnes mõttes hulluks. Nad polnud kunagi oma elus näinud nii palju riideid ja mänguasju ning nad hakkasid nende pärast lausa kaklema.
Me lääneinimestena tahame nii väga muuta neid reaalsusi, mida me näeme nn kolmandas maailmas. Aafrikas. Ladina-Ameerikas. Aasias. Oma arust me näeme väga kergesti, mis on nende probleemide põhjustajad. Oma arust me teame väga hästi, mis aitab “nende” probleeme lahendada. Omaarust arvame, et seda võib teha raha ja materiaalsete asjadega. Ja tegelikult. See ei ole üldse niiviisi. Sellisel kujul antud arenguabi jõuab harva abivajajani ja täidab harva oma eesmärki. Kõige suurem arenguabi, mida me anda saame, on meie isiksusega, teadmiste ja tegudega, mida me teeme ise seal kohapeal.
Ma arvan, et ma siiski ei viinud seda kunstiprojekti läbi ainult iseenda pärast. Loomulikult, olles eestlasele iseloomulikult jonnakas ja kange, pidin ma tõestama, et hoolimata sellest, et selle läbiviimise tõenäosus oli paljuski raskendatud, ma suudan seda teha. Samas aga ei tohi alahinnata ka kogu protsessi väärtust. Sest kunstinurga seinad värvisid poisid ise ja ma arvan, et nad ei olnud ikka tükk aega midagi nii vahvat teinud. Me tunnustasime neid selle eest. Me viisime nendega läbi kunstitunde, mille käigus nad said end väljendada. See ei olnud puhtalt materiaalne asi. Ja aeg-ajalt tegelikult ju, on vaja materiaalseid asju, et võtta ette tegevusi, mis kannaksid mingeid väärtusi selles osalejate jaoks.
Nii. Nüüd kukkusin korralikult filosofeerima. Igatahes. Need olid siis need mõtted, mis ma follow-up‘ilt kaasa võtsin. Lisaks liblikaks olemisele avatud ruumi töötoas 
Nüüd siis on vaja hakata tegema koopiaid kõigist neist ajaleheartiklitest, mis on saadud mu EVS-ist kirjutada ning hakata lõpparuannet kirjutama ja tõmmata administratiivselt asjadele joon all.
Sisuliselt läheb Kolumbia teema aga edasi. Kõik lood jätkuvad, muutuvad ja kannavad endaga üllatusi kaasas. Arvatavasti üks asi, millest ma siin varem ei rääkinud, on see, et viimased 3 nädalat, mis ma Alma de Niño‘s olin, läksime me Marisoliga tülli. Jep. Ta muutus võrdlemisi armukadedaks selle peale, et Kadri mulle appi tuli, ning tundis, et teda on nüüd kõrvale jäetud ja ka andis oma tunnetest teada. Minu jaoks tundusid need võrdlemisi ülepaisutatud, sest Kadriga olin ma päevad läbi koos sellepärast, et meil oli metsik tempo taga, et kunstinurga ruumid saaksid värvitud, töötoad läbi viidud. Neid asju ei oleks Marisol saanud ka parima tahtmise juures aidata mul teha.
Kuna aga mul oli viimaseks kuuks suht paljudest asjadest kopa ette visanud (mind seljataga klatšivad euroopa vabatahtlikud, suht ebainimlikud elamistingimused, millest tulenevad seisukohavõtud pingestasid suhteid mu korterikaaslastega, ning pidev puhkuseta töötamine (iseenda valik muidugi), siis ei jätkunud mul ei jõudu ega ka tahtmist hakata Marisoliga suhteid klaarima, vaid otsustasin kogu oma alles olnud energia suunata kunstiprojekti teostamisse ja lõpetamisse.
Miks ma nüüd siis kõigest sellest räägin? Hakates tänud follow-up‘il analüüsima oma Kolumbias olekut, jõudsin järelduseni, et kuigi nii minu saatev kui vastuvõttev organisatsioon ei näidanud ülesse mingit inimlikku huvi mu vastu ega pakkunud moraalset toetust, vedas mul tegelikult ääretult oma töökaaslastega ja eriti just Taller Juvenil‘i kollektiiviga.
Kui ma alguses jagasin Marisoli arvamust, et nad olid seal võrdlemisi individualistliku töökultuuriga, võin ma praegu ütelda, et mind tegelikult toetati, minu arvamusega arvestati, kui vaja, sain õlga, mille najal kurta oma muret ja ka tagasisidet. Ja kõige tähtsamat rolli mängis siin loomulikult Marisoli toetus ja abi. Ja jõudes siis möödunud nädalavahetusel selle tõdemuseni, tundsin, et mul oli ikka päris häbi oma viimaste nädalate käitumise pärast, ja sain aru, et see tegelikult ei olnud õiglane Marisoli suhtes. Kuigi kolumblannale omasel draamatses ta ka pisut üle
Tegelt ei olnudki see nii väga viimase nädala järeldus, vaid juba suht kiiresti peale koju tulekut leitud äratundmine. Mistõttu, ma arvan, hakkasime mõlemad otsima Mariga võimalust üksteisega rääkida. Ja see meil siis ka nüüd siis esmaspäeva õhtul läbi msn-i õnnestus. Tema rääkis ja mina kirjutasin. Nii nummi oli tema hispaaniakeelset vadinat kuulda. Nagu nii awwww-tunne tuli peale. Ja rääkisime siis peamiselt kolmel teemal – tema Euroopa trip järgmise aasta sügisel, tema elu ja suhted ning kõik see, mis siis TEGELIKULT on Alma de Niño’s viimastel kuudel toimunud.
Hakkan pihta viimasest, sest see on tegelikult kõige intrigeerivam lugu. Kuskil paari kuu möödudes peale minu äraminekut, oli Alma de Niño’sse tulnud oma tavapärast visiiti tegema üks defensora (lasteõiguste kaitsja), kes oli Marisoli tööst nii maru vaimustuses olnud, et pakkunud talle tööd oma centro zonal‘is (mingi piirkondlik keskus siis, mis tegeleb laste paigutamisega lastekodudesse ja teistesse institutsioonidesse). Kuna tegelikult oli Marisol juba pikemat aega olnud avatud parematele pakkumistele, siis ta ka läks.
Ja nüüd siis tuleb tegelik lugu sellest, miks don Edgar massiliselt inimesi taas vallandama hakkas ja miks sellega seonduvalt terve rida töötajaid ka ise ära läks. Peagi pärast Marisoli lahkumist sadas Alma de Niño erinevatesse lastekodudesse sisse Bienestar‘i äkkvisiit. Mesitases oma tehti kell 4 hommikul ning mõlemad lastekodud leiti võrdlemisi kehvadest tingimustest – ruumid olid koristamata, lapsed räpased ja riided pesemata.
Selle kõige peale oli muidugi don Edgar oma töötajatele kraesse hakanud (ta ikka jätkuvalt ei saa aru, et asi on organisatsioonis, mitte töötajates) ning tal oli koordinaatori Juan Carlosega võrdlemisi suured tülid olnud. Juan Carlos oli talle öelnud, et ta ei saa lastele riideid osta, kui Edgar ei anna talle caja menor‘i (ehk siis Mesitase lastekodude eelarve) jaoks raha. No see oli juba siis probleem, kui mina seal olin – Edgar harva andis raha, et midagi lastekodu jaoks osta, sageli ei maksnud isegi töötajate palkasid õigeaegselt välja. Keegi tegelikult ei teadnud, kuhu see raha läheb.
Ja nh, kuigi Juan Carlos mulle meievahelises vestluses ei öelnud, mis põhjusel ta oma enda noorte sõltlaste rehabiliteerimsiega tegeleva fundación‘iga juba nüüd tegelema hakkas, siis ma arvan nüüd, teades kõike, et arvatavasti tuli ta ise sealt ära, kuna Edgar ei andnud isegi mitte lootust, et asjad võiksid paraneda. Nii. Selle kõigega kaasnes muidugi mingi hullem vallandamiste ja äraminemistelaine.
Taller Juvenil’is vahetati praktiliselt kõike peale Josué, David’i, Jhon’i ja psühholoogi Juan Carlose välja. Isegi Camilo lasti lahti. Med õde Marcela lasti lahti – too töötab nüüd ühes haiglas Bogotá’s. Nh, ja tüdrukute majas oli veel köök juba välja näinud, mistõttu vallandati sealsed kokad. Mingi hullem vallandamiste laine oli ka Ciudadela’s, Madridis toimunud. Kui ma Mari’st õigesti aru sain, siis 40-st meeskonnast ainult 12 ei vahetatud välja. Marisoli sõnul oli Edgar lihtsalt hulluks läinud selle visiidi peale.
No vot siis. Ahjaa. Ja siis nende uute vabatahtlikega seonduvalt. Ühelt poolt tõesti ei olnud nad väga tööst huvitatud olnud, kuid teisalt jällegi ei olnud neile fundación’i poolt elamisväärseid tingimusi pakutud. Marisoli sõnul pidid nad kõik kolm ühte tuba jagama ning siis oli neil omavahelisi konflikte tekkinud, kuna keegi oli väga lohakas olnud ja keegi jälle muy ordennada. Ja seepärast oli siis ICYE kõik vabatahtlikud sealt välja tõmmanud ning mis muidugi on ülim kurbus minu jaoks – otsustasid enam mitte sinna vabatahtlikke saata.
See on nagu nii-nii kurb, sest see koht vajab asjalikke vabatahtlikke. Nagu nii vajab ja see on tegelt väga äge koht, kus vabatahtlik olla. Nh, hea uudis siin juures on, et kunstinurka haldab nüüd profe Ruka. Ühe tüdruku kinnitusel pidid nad seal ikka aeg-ajalt kunstitunde tegema, kuid harvemini kui koos meiega. Nh, ja lisaks Marisolile sattusin rääkima veel Nicolas Mahecha’ga esmaspäeva õhtul. Too rääkis, et ta kuskil 20 päeva tagasi läks oma perekonna juurde tagasi, kuid enne kui ta veel Taller‘is oli, siis olid nad Yesith’iga uute vabatahtlike elu põrguks teinud ja sellepärast päris palju karistusi endale profe’delt korjanud. Ühe korra, kui nad olid ühelt saksa vabatahtlikult mandariini või apelsini ära võtnud, siis oli neid toidust ilma jäetud. Päris äärmuslikud võtted mu meelest.
