Et siis v6tame natuke kokku neid esimest 5 päeva tagasi Eestis. Jumaldan Sind, Eestimaa ja eestlane – just seda tunnet olen valdavalt tundud kogu see aeg, mis ma kodus tagasi olen. Ja ma tunnen t6esti, et ma olen kodus tagasi.
Pean tunnistama, et viimastel nädalatel Kolumbias olles olin natuke mures selle kojutuleku pärast, sest Kadri ja Eve hirmutasid mind natuke oma lugudega ära. Kadri näiteks ütles, et ta oli 10 kuud pärast oma EVS-i Eestis 6nnetu olnud ja Kolumbiasse tagasi igatsenud. Seega valmistasin end korralikuks kultuurišokiks – kohtuma mitte midagi rääkivate, altkulmu p6rnitsevate ning torisevate eestlastega. Noh nagu see stereotüüp meil siin ikka tavaliselt välja kukub.
Asjad on aga selle esimese 5 päeva jooksul nii palju teistmoodi olnud. Algas mu kojutulek sellega, et 6 inimest olid tulnud mulle lennujaama vastu. Mul pole kunagi NII palju inimesi lennujaamas vastas käinud! Aitäh, Roosi, Marika, Marit, Merje, Urvo ja Villem! Kuna ma ei ole ka kunagi tundnud sellist ärevust koju tulles nagu sel korral, oli see kuidagi eriti südantsoojendav näha esimesel tunnil nii palju tuttavaid ja armsaks saanud nägusid :) Õhupallide ja rukkililledega, muuhulgas!
Minu endised töökaaslased Marit ja Marika hakkasid muidugi kohe majandama, et Siiri, nüüd läheme Selverisse ja ostame Sulle kilu ja leiba ja lähme ENEB-isse Su tagasitulekut tähistama. Koos nende ja Roosiga siis saigi lähimasse Selverisse mindud ning lisaks kilule ja leivale ka rohelist sibulat, marineeritud kurke, kodujuust ning kodumaist Fest šampust ostetud.
See oli tõsiselt vahva pärastl6una selles Kadriorus asuvas 5.korruselise maja viimasel korrusel. K6ik uued ja vanad kolleegid, keda seal näha sai. K6ik muljetavaldavad eestimaised ning Kolumbia jutud, mille üle siis muljetatud sai. Midagi rohkemat ei oleks mina isegi osanud unistada 
Ehk selle suure innukuse pärast siis jäingi rongist maha, millega kodu poole, L6una-Eestisse asuma pidin. Sellest hoolimata j6udsin kuskil kella poole 9-ks ikka Tartusse, kuhu Karin mulle vastu oli tulnud ning kust ma siis kuskil kella 10-ks koju, st Pukka j6udsin. Praktiliselt kohe helises mul emakodus ka lauatelefon ning Cärol pahandas minuga, et miks mu telefon on välja lülitatud. Silmapilgselt aga unustas selle ära ning järgmine küsimus oli, et kas ta minu poole võib tulla
Lisaks Karinile ja Cärolile, kellelt kuulsin kõik viimase 6 kuu kohalikud uudised ära, sadasid mingi hetk sisse veel 3 noorteka tsikki, et tere öelda. Ja pärast, poole öö ajal Cärolit koju saates, sain teada, et ma olevat olnud ainuke inimene, kelle poole ta rasketel hetkedel pöörduda sai, mist6ttu ta oligi minu peale väga pahane kui ma ära läksin
Ja see k6ik oli alles esimesel päeval! Teisel päeval Tallinnasse minnes l6petasime Mariti ja Marikaga poole öö ajal Marika juures arepa’sid v6iga küpsetades ja arequipe‘t süües. Kolmandal päeval Tartusse tulles nägin tervet hulka häid sõpru. Eks ma v6in vist Mareki sellest lausest, et noh, kas Sind siis enne järgmist reedet ei näegi, välja lugeda, et ta ka igatses ka mu järele Ja Aare üllatas mind kokku saades teatega, et me läheme nüüd endiste kursakaaslastega väikest piknikku pidama, mis siis tol hetkel Tartus olnud Pireti ja Erkkiga koos sai tehtud
Ja selle reede k6ige-k6ige ägedam uudis oli see, et ma käisin Liska ja Laidi juures oma kassil järel. Ta on ikka t6sine musirull ja nii suureks kasvanud. Ja Liska rääkis sinna juurde väga mahlakaid lugusid sellest, mis seiklusi nad olid selle poole aastaga koos kassiga läbi elanud.
Küll oli see 5. korruselt alla kukkunud ja rändama läinud, nii et Laidi ja Liska teda poole 3-ni öösel taga otsisid. Küll oli ta oma vurrud küünlaga ära põletanud ja pärast oma saba sinna samasse tulle pistnud. Küll oli ta mitmeid paare kõrvaklappe ja laadijaid läbi närinud. Küll oli ta rünnanud Laidit esimestel nädalatel nii, et Laidi oli öelnud, et anname ta ära. Küll oli ta veel ka Aare juures vahepeal olnud ning sealgi mööda välisseina ronides Aarele paanikat tekitanud
Ja eile, v6ttes siis esimese puhkepäeva, et korralikult välja magada l6puks oma reisist, sadasid 6htul 5 noorteka tsikki mul koju sisse ja siis kuulsin lisaks jutte laulupeost, meie noorte-vanade koorist ning neist, kes kuskile mujale kooli lähevad.
Valdavalt on tunne, nagu ei olekski seda 6 kuud vahepeal olnud – k6ik on täpselt sama. Ehk ma ise ainult natuke rahulikum. Et nagu ei olekski ära olnud. Ja v66rad inimesed, kellega ma viimastel päevadel olen kokku puutunud, nad naeratavad mulle, aitavad mind, tulevad tee pealt eest ära, kui ma oma kassipuuriga seal k6nnin, räägivad s6bralikke lugusid, kui ma Puka-Trt-Tln liinil hääletan ning on üldse toredad.
Esimestel päevadel tajusin, et siin Eestis on mingi rahu ja vaikus, mida Kolumbias ei ole. Tundsin, kuidas ma hindan eesti inimest ja keskkonda. Siin ei ole nii palju lärmi, eestlane ei vadista ühtepuhku jutuvada, Sind lastakse ülekäigurajal üle tee, kell 6-7 hommikul ei tuurita mitte ükski auto Su maja ümber. Pukas olles tunnen, kuidas mulle meeldib siin maal olla. See on sõna otseses mõttes lausa jumalik. Ma tunnen, et maailmas ei ole paremat kohta kui see siin
Muidugi üks tõrvatilk meepoti sees on olnud ka. Minu perekonnal on alati olnud väga kummaline viis näidata välja, kuidas nad mind armastavad ja hindavad. Viimase kahe päeva jooksul olen saanud päris korralikult pahandada oma mõlemalt vanemalt, kes on üpriski kurjalt mult küsinud, et mida ma siis õieti selle poole aastaga võitsin. Palka ma ei saanud ja nüüd olen pankrotis. Millal ma ometi korralikuks inimeseks hakkan ja sellised lollused ära lõpetan.
Mida ma võitsin? Ma 6ppisin poole aastaga juurde uue keele. Ma pole elu sees nii kiiresti ühtegi keelt ära õppinud. Ma 6ppisin hakkama saama Kolumbia ühiskonnas ja hoolimata keskkonna eriärasustest ning puudustest saavutama oma eesmärke. Ma õppisin tohutult palju lastekodu ja seal olevate laste kohta. Sellest sain endale juurde uue unistuse – tahan ise Eestisse ühte lastekodu luua kunagi.
Ma õppisin hakkama saama kultuuriliste iseärasustega. Ma 6ppisin tegema hinnapakkumisi ja koostama eelarvet mitte minu emakeeles. Ma viisin elus esimest korda läbi ühe projekti täpselt niiviisi nagu ma seda tahtsin ja eelarve sai l6puks isegi suurem, kui mul vaja läks. Ma viisin elus esimest korda läbi heategevuskampaania ja veel 6nnestunult! Ma arvan, et see nimekiri v6iks olla l6putu, mida k6ike ma 6ppisin selle kogemuse käigus, mida ei ole v6imalik MITTE MINGIL MOEL rahasse ümber arvutada!
Ja olulisem veel kui see, mis kasu mina sellest viimasest poolest aastast sain, on tegelikult ju need 100 last, kellega ma igapäevaselt kokku puutusin, ning kes, ma arvan, v6itsid sellest, et ma seal olin, märksa enam kui mina. See on nii naljakas, et me oleme siin lääneühiskonnas niiv6rd materiaalse kasu peale mõtlema hakanud ja minetanud täiesti mingi sotsiaalse närvi. Et mida mina saan anda endast ümbritsevale või neile, kes minust nõrgemad või kehvemas olukorras on. V6i samamoodi – kuidas v6in mina ainult iseendaks olemisega maailma paremaks teha ja ehk sellega muuta kellegi elu paremuse poole.
Nende laste jaoks oli oluline, et ma võtsin pool aastat oma elust ja seda koos nendega veetsin. Toon ühe näite. Meie viimastel nädalatel tuli sinna üks uus poiss – 15-aastane Jorge. Juba algusest peale hakkas ta meisse, eestlannadesse väga soojalt suhtuma ning ütlema, kuidas ta meid kõiki väga armastab. Meile tundus see muidugi alguses natuke naljakas – ta ei tunnegi meid ju! Ja seletuse kogu sellele sain oma viimasel reedel Villa Ruth’i trepil koos Jorge’ga l6unat süües.
Jorge hakkas rääkima, kuidas tal alguses siia tulles oli väga raske olnud – uus koht, ei tundud kedagi, ei teadnud, kuidas asjad siin toimivad. Vahemärkusena olgu öeldud, et Jorge oli ka esimene poiss siin, kes prille kandis ning nägi natuke nohiku moodi välja. Seega kartsime me natuke, et äkki teda hakatakse narrima sellepärast. Samas aga võeti ta väga s6bralikult vastu ning esimestel nädalatel sai ta hüüdnime “Harry Potter”, millesse ta isegi huumoriga suhtus.
Mis aga asja point oli? Jorge tundis alguses, et keegi ei võtnud teda otseselt siia organisatsiooni vastu – ei poisid ega kasvatajad ei tundud piisavalt huvi tema vastu ning tal oli raske sisse elada. Meie olime praktiliselt ainukesed, kes tema tervitustele vastasid. Naeratades veel pealegi. V6i siis aeg-ajalt temaga juttu ajasime. Ja seet6ttu ta hakkaski meid väga hindama, kuna me aitasime teda tunda teretulnud.
Ja see ongi selle töö juures kõige olulisem ja kummalisem. V6ib-olla Sa isegi ei räägi enamuse lastega siin, kuid see, et sa neid näiteks igahommikuselt tervitad, sellel võib olla kogu nende ülejäänud päevale väga suur mõju. Ja ilma et nad seda Sulle otse ütleksid, on nad Sulle tänulikud selle eest.
Õnn ja rõõm pidavat teadupärast sisalduma detailides ja pisiasjades. Ja usun, et läbi nende andsime me väga palju Alma de Niño lastele. Ja ma arvan, et pole suuremat kasu ühe inimese jaoks, kui teadmine, et ta on olemasoluga aidanud maailma natuke paremaks paigaks teha. Ei ole oluline kui pisikeste asjade läbi ja kui pisikesel määral.
Ja oma vanemate arvamusavaldustesse otsustasin sel korral leebelt suhtuda. Eks meil k6igil ole vahepeal vaja end kellegi peal välja elada ja eks ma armastan neid ka.
Kolumbiaga seoses muidugi tunnen hullu vajadust hispaania keelt rääkida ning viimastel päevadel on päris hea hulk kolumblasi minuga suhtlema hakanud. Mõned minu Kolumbia algusaegade s6brad on välja ujunud, m6ni, kellega ma nii tihedalt seal olles ei suheldnud, on nüüd suhtlema hakanud ja soovib isegi, et ma talle Eestisse tööd otsiksin. Isegi eesti keelega hirmutamine ei aita siinjuures 
Ja koordinaator kirjutas mulle, et Siiri, tule ruttu tagasi. Nagu nii nummi Väga, väga armas. Lisaks on kerget nostalgiat hakanud tekitama ka viimase kuu kunstiprojekti pildid, mida ma aegamööda liblikate blogisse ülesse olen hakanud panema. Meil ikka oli seal tõsiselt fun olla!
Praeguse aja suurim ettev6tmine siis siin Eestis on töö otsimine. Seda ma tõesti ei osanud ette kujutada, et Eestis kohati lood nii halvad on tänu sellele majanduskriisile. Maakohtades veel eriti. Üks sõbranna ütles mul, et enam ei ole isegi mitte kellegilt raha laenata, sest mitte kellegil ei ole enam raha. See on küll nukker – näha oma kodumaad sellises seisus. Selle juures aga üllatabki ehk k6ige enam just inimeste sõbralikkus ja vahetus. Oleksin oodanud raskemeelsemat õhkkonda.
Aga sellest hoolimata ma lihtsalt jumaldan kodus tagasi olemist! Mulle meeldib Eesti päike, Tallinna ja Tartu tänavad, trammisõit ja Tallinna vanalinn, vihmasadu, maal olemine, rohimine, siinne loodus, kus Sa näed silmapiiri, mitte ainult mägesid, ning rahu ja vaikus Ma tunnen, kuidas ma juba puhkan siin ja kuidas ma iga päevaga tunnen suurt r66mu kodus olemisest ja v6imalusest tõmmata kopsud täis Eestimaa 6hku!
Armastan Sind, kallis kodumaa ja kallis kaasmaalane!
